Karjäär nimetatud alal on alles suhteliselt värske so 2.5 aastat (koos suvevaheajaga) ja arvestades seda, millises vaimustes ma olen koolis toimuvast, siis ma ei ole väga kindel, et mind sinna pikaks ajaks jäetakse. Vist olen sel teemal vingunud ka varem.
See aga ei tähenda, et see amet väheoluline on – kindlasti mitte. Küll olen aeg-ajalt teravmeelitsend, et tegelikult ei ole kooli tugimeeskonda vaja. Selleks on olnud omad põhjused, miks nii öelnud olen ent mitte kõik neist ei ole olnud üdini heatahtlikud.
Küll aga on absurdsust koolipsühholoogi või üldse tugimeeskonna ametis päris tükki mitu. See tavapärane, kus täiskasvanu lükkab lapse ukse vahelt sisse, et lapsel abi vaja? Kas laps ka sama meelt on? Äkki on sel täiskasvanul abi vaja? Ei – temal küll mitte. On olukordi, kus täiskasvanu hinnang siiski on adekvaatne ent ka sellisel juhul on hea, kui pigem on täiskasvanu see, keda nõustatakse, mitte last. Lapsega saab ka tegeleda, aga täiskasvanuga võiks enne seda toimetada. Need on head tellimused, kus kaks maragratti lükatakse kabinetti ja antakse tellimus, et viie korraga olgu korras. Jääb üle nentida, et TEHTUD! Kuna koolipsühholoog on kohati, nagu käsipidur koolis st. kui ülejäänud kamp jookseb amokki teadmata suunal, siis võiks/peaks koolipsühholoog olema see, kes küsib, et milleks tormata? Mis seal salata – aeg-ajalt nii teemegi. Võib-olla ei esita küsimust ent suur kiire läheb mööda ja tuleb uus kiire. Selline suhtumine säästab ennast ja mõnikord ka last.
Päris karmid on aga need juhtumid (on karmimaidki, aga need pole ka kergete killast), kus lapsevanem ütleb, et laps vajab abi. Ja kui pakud, et äkki räägime enne omavahel, siis võib juhtuda, et vanem ütleb, et tal pole häda midagi ja laps vajab abi. Ja kui laps siis keeldub spetsialisti juurde minemast (sest tajub vaistlikult, et ta on “vigane” eksemplar), siis võib vanem öelda, et küll aru saama hakkab, et tal on abi vaja. Selline laps jääb reeglina abita. Ta ei saa tuge kodust ja teda on raske toetada ka koolis. Kui on klassijuhataja, keda selline laps usaldab, siis jumal tänatud! Tihti ongi klassijuhataja lapsele see kõige-kõige. Tema toetav roll lapse elus, kui laps mujalt toetust ei leia, võib olla ülisuur.
Jään tihti oma tööülesannete lahendamisel hätta. Tahaks teha korda ja kiiresti, täita neid viisaastaku plaane 5 korra klausliga, aga tihti ei oska – oma viga. Ent isegi kui ei oska ja tuuakse laps, kellel on probleemid, siis laps tihti ikkagi peegeldab – mida väiksem, seda rohkem. Ja seetõttu on vähe abi sellest, kui laps uksest sisse tõugatakse, et tehtagu/oldagu. Õnneks on teistsuguseid näiteid ka.
Alustasin kunagi ise samast kohast – ei mul pole midagi viga, aga tehke laps korda. Selle peale ütles üks tore koolitaja, et ok – teeme lapse ka korda, aga alustame sinust. Ja see ei jõudnud mulle kohale, sest mul oli ju kõik korras. Läks paar aastat mööda ja sain aru, et tal oli õigus. See ei tähenda, et on läinud kergemaks – laps on lihtsalt suuremaks kasvanud ja oskab end väljendada viisil, millest lapsevanem aru saab ja on sealjuures päris otsekohene. Sest kui ikka läbi lillede öeldes aru ei saa, tuleb öelda otse.
Et mida mina seal koolis teen? Püüan kohal olla. Püüan mõista. Ent lähen siiski tormijooksuga kaasa enne kui taipan, et kas ikka sain aru, milleks ja kuhu jooksma peab. Süsteemitus ei ole hea ent rigiidses süsteemis ennast lõhkuda ei ole eluterve.
Ja koolis ei peaks töötama kurjad inimesed – nõudlikud, enda ja teiste (sh laste) piire austavad küll ent kurje mitte. Ent päris lõpuni see nii kahjuks ei ole. Ka ei peaks koolis töötama neurootilised inimesed ent ometi nad töötavad seal Kurjaks teeb inimese see, kui ta pole millegagi pikka aega rahul olnud. Inimene ei sünni üldjuhul kurjaks. Rahulolematus teeb kurjaks.
Neurootilisus on üldistades osaliselt geneetiline, osaliselt lapsepõlves kogetu tagajärg (sh traumaatiline kasvukeskkond vs pikaajaline stress). Kui meie vajadused lapsena olid eiratud, meid kritiseeriti või oldi ülemäära kontrollivad jne, siis see jätab jälje. Koolis võib see täiskasvanu käitumisel väljenduda läbi autoritaarsuse, üleliigse ärevuse, ülereageerimise õpilaste käitumisele/ütlemistele, perfektsionismi, tundlikuse kriitika suhtes jne. Kõike seda ma ka koolis näen ning kogen ise.
Olin kunagi vastu poiste- ja tüdrukute koolidele. Vanaisa oli koolidirektor ja -õpetaja ning tihti räägiti seltskonnas sellest, millised olid olnud gümnaasiumid esimese vabariigi ajal. Eraldi koole ei tahtnud ma seetõttu, et poistega oli põnevam. Täna töötades koolis, pooldan poiste- ja tüdrukute koole, sest vajadused on erinevad ja seetõttu peaks ka lähenemine olema erinev. Ent tänane koolisüsteem on kaldu tüdrukute/naiste poole ning seetõttu tunnen, poiste huvid pole koolis piisavalt kaitstud ja mis seal salata ka praegune koolikeskkond nendele lihtsalt ei sobi. Tulemus – nad on rohkm kui vaja hammaste vahel ning taas – tee korda variant. Või siis lootusetum – et lootusetu variant ja kodu ei ole toetav ja üleüldse – hukule määratud. Utreerin ent mitte ülemäära palju. Tõenäoliselt ei ole neist keegi lootusetu või kui, siis mõni üksik. Kool peaks olema koht, kus antakse tiivad ent täna see süsteem pigem kärbib. Sealjuures ülereageerimisega. Me toidame täiskasvanutena oma ärevust läbi nende ülereageerimiste. Ehk siis, kui tunned, et töötad koolis, reageerid (sh üle ja kiiresti), paljud asjad ajavad närvi (lapsed eriti) – äkki on aeg astuda koolipsühholoogi kabinetti sisse, istuda maha ja pidada maha üks jutuajamine. Või vähemalt enda tühjaks reageerimine. Äkki on abi. Ja äkki nii saavad ka mõned õpilased abi.
Leave a Reply