Täna hommikul avastasime lapsega tööle minnes, et koer lamab ebaloomulikus asendis mu auto taga. Koer, kes eile oli päris rõõmus ja roosa, kuigi vigase jalaga, oli kummalistel asjaoludel surnud. Pilt, mis avanes, ei lasknud oletada loomulikku surma. Ja läinud ta oligi. Ootamatult. Shokk, kurbus, segadus.
Ma ei ole kindlasti inimene, kes mistahes surmateate peale tugevalt reageerib. Veel vähem pean ma õigeks haige looma ulmeliste hindade eest ravimist, et pikendada pool aastat tema eluiga, selmet looma piinad lõpetada. Julm suhtumine? Ei vaidle vastu. Ent kogu selle elu-surma teljel on siiski suured erandid, mis mind valusalt puudutavad. Näiteks laste ja loomadega toimuvad traagilised sündmused, mistahes need siis ka ei oleks. Aga ka muud – näiteks kuritegevus viisil, kus selleks, et inimesele haiget teha, võetakse ette ta pere (sellistel juhtudel lisandub siia meeletu vajadus maailma parandada). Jne.
On sündmused ja lood, mille käiku ei ole võimalik ette ennustada. Ka täna hommikul oli see hea süüdistamise variant varnast võtta. Selmet mugavalt toas aega parajaks teha, oleks võinud õues lahtiste silmadega ringi käia, äkki OLEKS saanud midagi päästa. Lapse lause – oleks võinud eile rohkem pai teha.
On olnud olukordi, perioode, kus keha on andnud märku eesseisvast ootamatust kurvast sündmusest (olgu see seotud mõne õnnetusega, pereliikme tervise või -lahkumisega seoses). Ja siis on need olukorrad, perioodid, kus tundub, et kõik on justkui kikimiki. Kõik on hästi – vahelduseks hästi. Kohe mugav hakkab, mõnus. Sellistel aegadel käib tavaliselt pauk luuavarrest. Välk selgest taevast, mis annab märku, et ära mitte mõtlegi loorberitele puhkama jääda. Ja sellised olukorrad lükkavad reeglina tahaplaanile ebaolulise (sh inimsuhete mõttetu draama).
Ja veel – mõjuvad mingid lahkumised tähenduslikuna. Kevadel, aprillis läks viimsele teekonnale meie pere teine lemmikloom. Kass, kes jäi ellu – tänu peremehe ja vennanaise pingutustele. Kass, kes ei tunnistanud pärast päästeoperatsiooni mitte üht teist inimest kui vana peremeest. Pea samal nädalal, kui lahkus kass, lahkus viimsele teekonnale üks mu venna koertest. Vähem kui 6 kuud hiljem lahkus meie pere teine lemmik. Nii kass kui kirjeldatud koer olid minu ema loomad (kuigi suurema aja elanud koos meiega). Kas jättis ema nii lõplikult jumalaga, kuigi suri üle 9 aasta tagasi?
Lein on kummaline. Igalühel erinev. Mõnel jõuab kohale varem, teisel väga palju hiljem. Mõnel siis, kui esimene šokk on möödas. Sellele järgneb äng, süüdistus (nii enda kui kuhugi kellegi suunal), kergendus (!), kurbus, tühjus.
Igaljuhul tähistavad need surmad ühe olulise eluetapi pöördumatut lõppu. Millist – seda veel öelda ei oska. Milline saab olema järgmine etapp, on samuti veel vara öelda.
Head teed teil minna, kes te olite märkamatult kindel osa elust ja läksite kui teie aeg otsa sai. Teieta on mingi seletamatu tühjus majas.
Jätame teile ruumi ja ei kiirusta seda tühjust täitma.
Leave a Reply