Kuulen seda aeg-ajalt ja aastate jooksul piisavalt. Ma tegin ainult nalja – ainult, et kui ei aja naerma? Kui nali on tehtud kellegi kulul? Kui alltoon ei ole tajutavalt sõbralik? Kehv nali, oravapoiss!
Sealjuures – need, kes tavaliselt sellist nalja teevad, peavad enda suunal samalaadset nalja tagasihoidlikult ebaviisakaks, taktitundetuks või suisa teravaks. Kui sellise nalja peale hakata piire kehtestama ja vastata nö samaga teravamas kastmes, siis ilmselgelt saab keegi sellises mängus pihta.
Miks me üldse selliseid “nalju” teeme, mis kellelegi haiget teevad?
Naudin püstijala komöödiaid ent need on tihti üles ehitatud samal põhimõttel – anda tuld kellegi pihta. Ent tihti ikkagi naerutavad nad suurt osa kohale tulnud seltskonnast. Sellised etendused toovad välja absurdi. Ent see, mida ma silmas pean, ei ole otseselt absurd. See on mingi enese valu väljendus läbi “nalja”. Mis see valu on, jääb igaühe enda otsustada.
Leave a Reply