See lause tuli pähe täna ja sellele sekundeeris kuuldud mõte, et põrgutee on sillutatud heade kavatsustega. Ja ühe terapeudi lause, et kui muutust ellu kutsuda ei suuda/ei taha, siis lepi olukorraga, et nii on.
Kipun kirjutama kõigest ja ei millestki. Alustama kuskilt ja siis täiesti teise kohta välja jõudma. Sisuliselt, nagu pimekirjutaks, mis meelel, see paberil.
Tänast kirjutist ajendas kirjutama mõttekäik, et teisi süüdistada ja ennast ohvriks teha on nii kuradi palju kergem kui endale otsa vaadata ja vastutus oma sigaduste eest võtta. Ikka heade kavatsustega põrgusse. Ja need sigadused eelkõige enda, aga lõpuks ka teiste vastu saavad alguse pahaaimamatult kuskil lapsepõlves, kui teeme enda omaks mõtte kuni elustiilini välja, mis ei ole meie oma ning pole kunagi meile kuulunud. Kellegi, meile lähedase ja olulise kinnisidee ja kivisse raiutud plaan, mis on kaasas käinud maast madalast ei pruugi mitte meeltmööda olla. Ja see on veel äärmiselt suhkruvahuselt asja kohta öeldud. Ilmselgelt, kui midagi peale surutakse, siis võib see tekitada “100 sõrga vastu” tunde ja vajaduse saata kogu krempel kuradile. Kui sama mõte on edastatud vähe rahulikumas, armastavamas võtmes, võib reaktsioon olla ka erinev. Oluline, et me laseks elada teistel oma elu ja elaks ise samuti.
Olen aegade hämarusest olnud selline tagatubade Jeanne d´Arc . Eesliinil vehkida ei julge, a rusikatega kellegi selja taga küll. Nii on. See kellegi ülienesekindel “Nii on” võib ajad kopsu üle maksa ja vastupidi. See selleks.
Kellegi väga resoluutne seisukoht, kuidas tema lähedased peavad oma elu elama, ei peaks olema kellelegi takistuseks tegemaks seda, mida hing ihaldab. Ent paraku on. Oleneb resoluutsuse keemistemperatuurist. Viimane võib vabatahtlikult-sunniviisiliselt panna tegema järelandmisi oma tahtele, vajadustele, elule tervikuna, naudingutele.
Kellegi kinnisidee või resoluutne eluhoiak enda mantraks tegemise hind võib olla palju muudki. Mis alguse saanud ohvrimeelsusest ja headest kavatsustest, võib teistele paista ääretu egoismina, põhjusena vingumiseks, vastutuse mittevõtmisena jne. Kõik see võib viia kohta, kus jääb ainult suur üksinduse tunne – eemaldunud lähedastest, sõpradest, lõbustustest jne. Kõik käib korraga närvidele ning sellise tigedikuga ei taha keegi eriti koos olla.
Kunagi arvasin, et raha ajab teineteisest eemale ja riidu ent täna olen saanud kogemuse, et raha ei pea vahel olemagi. Saab vähemaga ka.
See lõngakera, mida pusaks ajame, et siis vaikselt lahti harutama hakata. Kas see ongi siis see, mida eluks kutsutakse? Ja kuidas on nii, et mõnel tundub, et see lõngakera jookseb ilma igasuguse takistuseta – mõnusalt sirgelt. Või on see petlik? Kas ilma selle pusata võime laisaks muutuda?
On kuskil öeldud, et muutust ellu kutsuda ei ole kunagi hilja. Võib-olla alles siis, kui eesriie on langenud, küünal kustunud. Sinnamaani on teoorias võimalik kõike teha. Muuta midagi, mis ei sobi, ei istu. Ja kui siis vajalikku muutust ellu kutsuda ei soovi, siis küsida endalt – mida see olukord muutmata kujul mulle annab?
Öeldakse, et me oleme ise vastutavad oma tegude ees. Jah oleme küll ent ümbritsevatena saame teisel selle vastutuse ja oma tee käimise teha kergemaks või siis väääääägade palju raskemaks. Ja kõik see, mida kogenud loodetavasti annab jõudu ja tarkust selleks, et teha teistel tee kergemaks.
Leave a Reply