Umbes sellise segase pealkirjaga video saatis mulle sõber. Mind isiklikult see mõte trigerdas. Viimased 30+ aastat – täpsemini vist 36 olen tahtnud midagi, mida ei ole seni “õnnestunud” saavutada. Kui nii pikalt olen üritanud, kas ei oleks aeg äkki mõelda, et võib-olla taon palli valesse väravasse? Või äkki ma ikka ei tahagi seda, mida olen soovinud. See soov on olnud kord rohkem või vähem päevakorral ning alles viimasel ajal olen hakanud mõtlema, et kas see soov ei ole mh seotud sooviga põgeneda? Et igakord kui olemine koha peal kuumaks läheb, pakiks asjad ja adjöö.
Mõni aeg tagasi teatas mu vend, et kolib perega väljamaale. Iseenesest ei ole selles otsuses midagi dramaatilist – olid nad seda kaalunud mõnda aega. Ent minu jaoks oli see korraks, nagu löök vastu põske. Esiteks tuli tema teade kõigele vaatamata ootamatult. Teiseks see konkreetne otsus viis mind tagasi olukorda, kus 27 a tagasi olin olnud. Väga-väga palju teravamalt, valulisemalt jne. Kas tõesti – JÄLLE?! Ainult, et selle 27a sisse mahtus tohutul hulgal valu, aga ka kasvamist, tookordse olukorra analüüsi ja lõppeks 27a-ga oli tulnud juurde vanust ja ka teadlikkust. Ehk siis jõudsin korraks mõelda, et kui vend tegi sellise otsuse, siis ei saa mina jälle oma otsust teha (keegi peab ju süüdi olema). Ent hetk hiljem – kas ma ikka nii väga tahan seda, mida olin kogu aeg sisimas endaga kandnud? Või olen ma endale terve suure osa oma elust mingit jama ajanud? Ja kummalisel kombel tegi see venna otsus ja minek minu jaoks vähemalt korraks olemise kergemaks. Nagu mingi koorem oleks õlgadelt tõstetud. Ja tõenäoliselt võib selle kerguse juures olla tõsiasi, et siis ei pea oma otsuste eest ise vastust kandma. Keegi teine otsustas eest ära. Tegi sammu, milleks mina valmis polnud. Nüüd saan öelda, et näed – jälle ei saa teha nii, nagu plaanis, sest…..üks põhjus, kaks põhjust, kolm põhjust jne. Vahepõikena, nagu vennale ütlesin, et hoolimata sellest, et me viimasel ajal suhtlesime väääääääääga põgusalt, siis kuidagi kurb on, et ta läks. Just tema, kuigi pere ka. Lihtsalt sellepärast, et vend on ikkagi mu kõige esimene mängukaaslane, võitluskaaslane ja konkurent. Semu heas ja halvas. Lihtsalt, et see 27a tagasi aset leidnud sündmus hakkas meid vaikselt lahku kiskuma. Mitte selle sündmuse enda pärast, vaid lihtsalt elud hakkasid vaikselt eemalduma. Tema läks oma eluga edasi ja mina, vähemalt pealiskaudselt vaatlemisel, aga võib-olla ka mitte ainult, ei läinud.
Tulles korraks sinna 27a tagasi aset leidnud sündmusse – see naelutas mind paigale. Üks ootamatu sõnum oleks mulle justkui juured alla kasvatanud – momentaalselt. Seisin köögis puupliidi kõrval ja tundsin, et ei saa liikuda. Ja sinna jäin ma liikumatuna püsima aastateks. Missiis, et käisin tööl, vahetasin töökohta, tegin justkui karjääri, vahetasin jälle töökohta, sain abikaasaga tuttavaks, mingil hetkel sündis laps jne. ENT ma ei ole lõpuni sealt köögist pliidi kõrvalt välja saanud. Ja ei tea, kas kunagi saangi või kas kunagi päriselt tahangi.
Ehk siis “Sa ei taha seda, mida arvad, et tahad.” Selles konkreetses olukorras, mis ajendab siin hetkel kirjutama, peab see lause paika. Ent väga paljudes olukordades ma sellele mõttele alla ei kirjuta.
Leave a comment