Kapist välja, Jean D'Arc

Pealkiri tuli puhtalt ühe mälestuse pealt, mis puudutab konkreetset perekonda, kes on juhtumisi mu eluaegsed naabrid, sugulased ja muidu ühed armsad inimesed. Nimed jäävad nimetamata, sest lugu on pühendatud puhtalt neile.

Ma olen see õnnelik inimene, kes võib öelda, et ta on elus näinud ja kogenud sellist romantikat, mida tavaliselt kogetakse filmides. Ning üheks selliseks kogemuseks oli minu kallis naabrimees.

Nendel oli kodus veranda ja naabrimees mängis kitarri. Ja tal oli ka imeline lauluhääl. Mitte selline koolitatud variant, vaid see, millega tüdrukuid võluti.

Tema lemmikuteks olid biitlid (vabandan võimalike kirjavigade pärast) ent kuna kaheksakümnendatel oli ka Rock Hotel suhteliselt kuum bänd, laulis ta aeg-ajalt ka nende laule.

Mainisin enne verandat. Nimelt selliseid spontaanseid laulmisi tuli ette just seal. Mäletan üht kesksuvist nädalalõpu pärastlõunat – ta abikaasa, nagu naised ikka, sahmis ringi, tegi majapidamistöid jne ent naabrimees oli võtnud aja maha ja kitarri kätte. Ta laulis Rock Hoteli lugu “Vaid Sinu naer”. Meie, kes seal olime, kuulasime andunult ent kui ta abikaasa verandale tuli, kuulus kogu laul ja selle mehe pilk vaid ta naisele. Ja see ei olnud lihtsalt pilk, vaid sealt kumas vastu kogu armastus.

Sellel aastal, kui seda lugu kirjutan (u 40a peale kirjeldatud mälestust), ta suri. Ent minu jaoks jääb ta selleks nooreks meheks, kellest lugu ja mälestus elab.