Kapist välja, Jean D'Arc

Sellest olen hakanud korduvalt kirjutama, avaldanud, kustutanud, muutnud, proovinud avaldada ja siis jälle pooleli jätnud. Vaatame – äkki saan nüüd ühele poole. Ja sellest ma hetkel muud moodi kirjutada ei oska kui väga sügavalt läbi enda kogemuse.

Ärevusega on meist paljud kokku puutunud. Nii ignorantne olen küll, et teiste ärevust eriti enda omaks ei tee, kui just ei ole oma lapsega tegu. Ent meeldiv see tunne ei ole. Osaliselt on ärevus vajalik ja teatud kohtades ka kasulik ent ülemäära ärev olla on väsitav. See justkui pärsib elu, kuigi mulle on öeldud ka seda, et ärevus viitab suurele elutahtele – soovile elus püsida. No ei jäta seda muljet, pigem jääb palju asju pelgalt ärevuse tõttu tegemata. Ja ärev olen oma loomult olnud terve elu. Liikunud palju ja ikka ärev olnud.

Surmahirmuga puutusin lähemalt kokku 2011. Tegelikult palju varem. Olin 11a kui isa tõmbas suppi kurku ja nii õnnetult, et meelemärkusetult maha kukkus. See ei olnud pelgalt ehmatus, mis mind valdas. Olin isa juures kui kõik see juhtus. Ema oli vastsündinud õega teises toas. Kutsusin teda – enam ei mäleta, mida hüüdsin ent selleks ajaks kui ema kööki jõudis, oli isa meelemärkusele tulnud. Hirm, et isa on surnud, oli väga reaalne. Hiljem juhtus seda isaga nii mõnedki korrad veel. Seetõttu on lämbumine minu jaoks üks õudsamaid asju ning sündmustest kõvasti ette rutates sai ka koroona mind just sel põhjusel väga kätte.

Allergiatesse ma ei osanud suhtuda üldse kuidagi kuni sattusin töötama seltskonda, kus ühel töökaaslasel võis valed lilled toas või vale toit põhjustada anafülaktilise šoki. Mäletan, et ühel korral pidin ise talle allergia süsti tegema ja käed nii värisesid, et ei õnnestunud süsti teha. Sain kogemuse, et allergia võib olla midagi surmavat. Tegin sealt omaks midagi, mis ei olnud otseselt minu oma. Kuni jõudsin ka oma laksuni.

Oli aasta 2011 ja august, kui sain herilaselt nõelata. Olin saanud ennegi ent nüüd sain nõela otse veresoonde ning allergiline reaktsioon tekkis kiiresti. Kuna elasin Tallinna lähedal, jõudsin kiiresti haiglasse. Ise ma ei arvanud, et olukord oli ülitõsine ent arstid tegid mu ajuga head tööd ja veensid 4 tundi järjest, et oli küll. Tegelikult arstid tegidki head tööd. Nad saatsid mu lõpuks koju sõnadega juua palju vett. Olin too aeg see, kelle ainuke jook oli kohvi. Vett ei joonud ma üldse. Ent nüüd olukord sundis. Pärast seda konkreetset juhtumit hakkasin kogema ärevus- ja paanikahoogusid. Need, kes pole sellega kokku puutunud, on see üks hüsteeriliste naiste jama. Ent see hoog ise on nii vastik ja võib võtta selliselt võimust, et teed kõik endast oleneva sellest vabaneda. Kuna hoog ise on nii hirmutav, siis sellest kellelegi rääkimine ei tulnud minu puhul kõne allagi. Lihtsalt hirm, et siis ma ei tule selle hooga toime, oli nii suur. Kui hoog üle oli läinud, tekkis tavaliselt meeletu uni. Sa oled reaalselt surmaga võidelnud – õigemini surmahirmuga ning see on organismi ülemäära kurnav. See võtaks justkui kõik mahlad välja. Öeldakse, et ärevus on hirm kaotada kontroll, paanika – hirm saada surma. Peab paika. Tavaliselt jõudsin paanikani sellega, et tekkis ärevus täiesti tühja koha pealt, et äkki tuleb. Ja kui sa ikka üht asja kenasti nõiud, siis ega ta tulemata ei jää. Paanika võis vallanduda sääsehammustuse peale. Kui sääsk liigese pealt hammustab, võib paistetus olla tavapärasest suurem. Minu jaoks võrdus see võimalusega anafülaktiliseks šokiks. Irratsionaalne mõte, mida sellised hood tavaliselt on, ent inimese jaoks, kes selliseid olukordi kogeb – on see väga reaalne. Ärevaks tegi too aeg kõik – näiteks oli hirm minna Tallinnast kaugemale, sest Tallinna ligidal elades oli võimalus vajadusel kiiresti saada arstiabi, mida Tallinnast kaugemal ei olnud. Samas olin tihti Turbas või Leisis, Saaremaal. Mõlemal juhul oli arstiabi ca 30-60 minuti kaugusel, mis tundus üüratu aeg ja sellele ma isegi ei mõelnud. Suvi oli seotud stressiga, sest kõikvõimalike nõelajaid oli palju ja aastaid kartsin isegi sääski. Suvel lühikesi riideid ei kandnud. Täna on aasta 2026, õues ma süüa väga ei armasta, sest sama armastavad ka herilased. Kuigi ma suhtun nendesse täna vähe rahulikumalt ent siiski. Õunte korjamine oli suht välistatud tegevus just herilaste tõttu. Viimased aastad olen maha rahunenud ja saan õunad korjatud. Seda jada võiks jätkata. Kõige enam kartsin, et mu kaaslasega juhtub suur õnnetus. Juhtus ka ent ta ise jäi selle juures terveks. Paanikahood lakkasid sisuliselt päeva pealt, kui hirm, mida eespool nimetasin kulmineerus 2012 a kevadel. Õnnetus, mis kaaslasega juhtus, puudutas ta kasuisa, kes jäi kaugele arenenud vähi tõttu halvatuks.

Kui kolm aastat hiljem oma hoogudest esimest korda kursaõele rääkisin, siis ta küsis, et miks ma kellelegi ei rääkinud, isegi oma mehele mitte. See hoog oli nii jube üle elada vaikideski, et kui oleksin suu lahti teinud, oli hirm, et ma ei tule selle hooga toime. Paanikahoog matab hinge. Olete näinud ameerika filmides, kuidas hingatakse paberkotti. Sain sellest siis aru. Kotti ei hinganud ent ta justkui lämmatab. Siiski see kursaõe mõte, et miks ei rääkinud jäi minuga. Järgmine kord, kui hood uuesti hakkasid, oluliselt väiksemas mahus, rääkisin sellest mehele. Ja see oli esimene märk tervenemise suunas. Kui julged nendele hoogudele otsa vaadata, siis nad suure tõenäosusega nii suureks ei paisu. Olin hakanud ka tegelema hingamise, venitamisega ning sellest oli ka kasu. Otsisin abi ka terapeutidelt ning ka nende antud juhised aitasid. Aastaid hiljem koolipsühholoogi kutseaastal ütles üks kliiniline psühholoog, et ärevushooga ei ole vaja tegelikult midagi teha. Lase sel hool lihtsalt olla ja ta läheb tagasi. Ja tõenäoliselt ta sama suurena tagasi ei tule. See nõuab julgust so jääda selles hoos kohale no matter what. Ja julgeksin lisada – eeldusel, et on väiksemat sorti hoog. Ent see siiski peab paika – kui julged sellest hoost minna läbi, siis tõenäoline on, et äkki järgmine hoog enam nii suur ei ole. Mind on aidanud ka see, kui olen oma ärevust ette kujutanud ja püüdnud aru saada, mis on selle ärevuse sõnum. Endal on olnud juhus, et ärevus tõstis pead ühe oodatud sündmuse eel. Kui sain lõpuks aru, miks ärev tol hetkel olin, läksin üritusele (varem oli suht tõenäoline, et samas seisus jäin koju). Ärevus kohe ära ei kadunud ent üritusele jõudsin ja ärevus taandus. On olnud ka olukord, kus soetasin välismaal olles valed piletid lennujaama ning seisin hommikul vara vale perrooni peal. Ärevus, mis oli hakanud end eelmine päev kerima ja ei allunud mingitele posimistele ja harjutustele, mida olin sel puhul kasutanud, taandus, kui sain aru, et valed piletid ja vale perroon. Sama muster oli ka siis, kui 2020 olime vahetult enne lockdowni Egiptuses. Saime kenasti koju ja nädal hiljem läks maailm lukku. Ehk siis ärevusel võib olla ka sõnum ent mitte alati. Aeg-ajalt aitab ka see, kui olukorda ette ülemõtlen, mis on ka ärevike suht tavapärane kaaslane, kui luban endal siis asjaga tegeleda, kui olukord päriselt käes. Jne.

Loo kokkuvõttes: hea on, kui Sa ei jää oma murega üksi. Julge küsida abi, julge rääkida lähedastele. Hirm saab justkui jõudu juurde, kui hoiad selle endale. Ent kaotab võimu, kui otsid abi. Nagu ikka – jagatud rõõm on topeltrõõm ja jagatud mure poole väiksem mure.

Ahjaa – ja kui olen sel teemal juba kirjutanud ja selle ka avaldanud, siis järelikult on see minu jaoks oluline teema, et sellest veelkord kirjutada.