Sellest olen hakanud korduvalt kirjutama, avaldanud, kustutanud, muutnud, proovinud avaldada ja siis jälle pooleli jätnud. Vaatame – äkki saan nüüd ühele poole. Kõige lähem on enda särk ja seetõttu kirjeldan oma kogemust.
Ärevusega on meist paljud kokku puutunud. Osaliselt on ärevus vajalik ja teatud kohtades ka kasulik ent ülemäära ärev olla on väsitav. See pärsib elu, kuigi ärevus võib viidata ka elutahtele – soovile elus püsida. No ei jäta seda muljet. Pigem võib jääda palju tegemisi pelgalt ärevuse tõttu tegemata. Öeldakse, et julge on see, kes vaatamata hirmule mingi tegevuse ees, seda siiski teeb – läheb läbi hirmu. Ma kipun pigem ringi minema.
Ärevuse võimsama venna so paanikaga – puutusin lähemalt kokku 2011. Või nii ma arvasin. Esimest korda tundsin surmahirmu 11 aastaselt, kui isa endale söömise ajal supi kurku tõmbas ja nii õnnetult, et meelemärkusetult maha kukkus. See ei olnud pelgalt ehmatus, mis mind valdas. Olin isaga köögis. Ema oli vastsündinud õega teises toas. Kutsusin teda – enam ei mäleta, mida hüüdsin ent selleks ajaks kui ema kööki jõudis, oli isa meelemärkusele tulnud. Hirm, et isa on surnud, oli väga reaalne. Hiljem juhtus seda isaga nii mõnedki korrad veel. Seetõttu on lämbumine minu jaoks üks õudsamaid asju ning sündmustest kõvasti ette rutates sai ka koroona mind just sel põhjusel väga kätte.
Allergiatesse ei osanud ma suhtuda kuidagi. Kuigi tugeva allergilise reaktsiooniga olin tuttav. Tookord arvasin, et selliseid asju minuga ei juhtu. Mingil hetkel sattusin töötama seltskonda, kus ühel töökaaslasel võis valed lilled toas või vale toit põhjustada anafülaktilise šoki. Sain kogemuse, et allergia võib olla midagi eluohtlikku.
Oli aasta 2011 ja august, kui sain herilaselt nõelata. Olin saanud ennegi ent nüüd sain nõela otse veresoonde ning allergiline reaktsioon tekkis kiiresti. Kuna elasin Tallinna lähedal, jõudsin 20 minutiga haiglasse. Ise ma ei arvanud, et olukord oli ülitõsine ent arstid tegid mu ajuga head tööd ja veensid 4 tundi järjest, et oli küll. Tegelikult arstid tegidki head tööd.
Pärast seda konkreetset juhtumit hakkasin kogema ärevus- ja paanikahoogusid. Need, kes pole sellega kokku puutunud, on see üks hüsteeriliste naiste jama. Ja pelgalt “rahune maha” käsklus ei aita.
Paanikahoog ise võib olla halvav. Nii vastik, et ainuke mõte on sellest vabaneda või alla suruda – tagantjärgi targana, kumbki pole hea variant. Kuna hoog ise oli nii hirmutav, siis sellest kellelegi rääkimine ei tulnud kõne allagi. See on kummaline nõialõks, kust inimene võib end paanika ajal leida. On hea, kui ta seda väljendab. Ja on veel parem, kui tema lähedal on turvalised isikud, kes on teadlikud, mis inimesega toimub ja oskavad teda toetada, sellest läbi tulla.
Mina paanikahoogude ajal hangusin. Kogu keha ja aju tegeles sellega, et jumala eest keegi teada EI saaks, kui jube mul olla on. Sõnaotses mõttes oli tunne, et kohe juhtub midagi fataalselt. Jällegi – etteruttavalt, tunne oli kui halb eelaimdus, mis hiljem kulmineeruski päris halvaks.
Milleks selline teiste eest varjamine? Ei tea. Ent vast kõige lihtsam seletus on, et ma ei olnud võimeline seletama, mis mul hetkel on ja teiste mure oli minu jaoks veel eraldi koorem sel hetkel taluda. Ehk siis ma püüdsin endaga hakkama saada ja kui keegi oleks veel muretsenud, oleksin ma (enda arust) pidanud tegelema veel ka selle inimese murega, mitte keskenduma endale. Teine võimalik seletus – ma ei saanud isegi aru, mis minuga lahti on. Mõlemad on tõesed.
Kui hoog üle oli läinud, tekkis tavaliselt meeletu uni. Sa oled reaalselt surmaga võidelnud – õigemini surmahirmuga ning see kulutab jõuvarud viimseni. Kuidas paanika algas? Tavaliselt jõudsin paanikani sellega, et tekkis ärevus täiesti tühja koha pealt, et äkki tuleb järjekordne hoog. Kujutad ette, et sa tunned end täiesti mõnusalt, räägid inimestega juttu ja mingi kuklahääl hakkab väntama, et äkki tuleb….. Ja kui sa ikka üht asja kenasti nõiud, siis ega ta tulemata ei jää. Paanika võis vallanduda sääsehammustuse peale. Kui sääsk liigese pealt hammustab, võib paistetus olla tavapärasest suurem. Minu jaoks võrdus see võimalusega, et äkki suren. Ajab naerma? Mind tookord ei ajanud. Irratsionaalne mõte, mida sellised hood tavaliselt on ent inimese jaoks, kes selliseid olukordi kogeb – on see kõik väga reaalne.
Ärevaks tegi too aeg kõik – näiteks oli hirm minna Tallinnast kaugemale, sest Tallinna ligidal elades oli võimalus vajadusel kiiresti saada arstiabi, mida Tallinnast kaugemal ei olnud (nii ma arvasin). Ärevushoo võis vallandada nähtud kiirabiauto või kliiniku või haigla silt – kõik, mis punase ristiga seotud. Aastaid oli suvi minu jaoks suhteliselt ebameeldiv aastaaeg – just erinevate tegelaste tõttu, kes nõelavad (sh sääsed). Istusin kui püssirohutünni otsas. Täna on aasta 2026, õuekohvikuid ja muidu õues süüa väga ei armasta siiani, sest sama armastavad ka herilased. Kuigi ma suhtun nendesse täna vähe rahulikumalt ent siiski. Õunte korjamine oli suht välistatud tegevus just herilaste tõttu. Viimased aastad olen maha rahunenud ja saan õunad korjatud. Muru niidan täna samuti vabalt. Seega aastate jooksul on toimunud teatav tervenemine.
Kui 2015. a-l kogemusest esimest korda kursaõele rääkisin, küsis tema, et miks ma kellelegi ei rääkinud?…. Too aeg, kui hood kõige suuremad olid, ausalt – ma ei tulnud isegi selle peale. Õigemini, tulin küll ent kuna hoogude ajal oli endal tunne, et ma olen hulluks minemas, siis seda veel avalikult kolmandatele isikutele tunnistada…..See hoog oli nii jube üle elada vaikideski, et suu lahti tegemine tundus mõeldamatu. Paanikahoog võib matta hinge, olla lämmatav. Olete näinud ameerika filmides, kuidas hingatakse paberkotti. Sain sellest siis aru, miks nii tehakse. Ent kursaõe küsimus oli justkui äratuskell. Tõsi on, et salgamine, vaikimine annab hirmule ja hoole jõudu juurde. Julgus tunnistada, et midagi on jamasti juba ise on tee tervenemise suunas. Kui nendele hoogudele otsa vaadata, siis nad suure tõenäosusega nii suureks ei paisu. Kui hood uuesti algasid, ei peljanud otsida mistahes abi.
Seda kõike kogenenuna ning omades kogemusi ja tausta, millest siin ei jutusta, olen vägagi seda meelt, et mh on ärevus- ja/või paanikahood märk mingist tasakaalutusest. Kui saad end uuesti tasakaalu ja oma seljakoti vaikselt tühjemaks laetud, siis lakkavad vähemalt osaliselt ka hood.
Öeldakse, et ärevushooga ei ole vaja tegelikult midagi teha. Lase sel hool lihtsalt olla ja ta vaibub. Olen nõus ent see nõuab suurt julgust minna sellest hoost lihtsalt läbi ja lasta tal olla.
Usun, et paljudel, kes ärevust ja paanikat kogenud, on omad nipid, kuidas toime tulla. Eriti need, kes on nimetatud teemadega pusinud aastaid. Kui ärevus on seotud ülemõtlemisega, siis mind näiteks aitab korrale kutsuda see, kui luban probleemiga tegeleda siis, kui see juba käes on – selmet, et sellest ette põdeda. Äkki aitab Sind ka. Aeg-ajalt viib see skaala teise otsa ehk et eluterve pohuismini.
Kindlasti on igaühel oma lugu ja kogemusd. Ka võib olla hirmutav kõrvalt vaadata, kui lähedasel pilt on, häält pole ja samas saad aru, et midagi on väga valesti. Äkki on sellest kirjeldusest siis abi.
Leave a Reply