Kapist välja, Jean D'Arc

Uurisin üks päev loovkirjutamise, teraapilise kirjutamise ja pimekirjutamise kohta, et mis on mis. See, mida siin blogis olen teinud, meenutab kõige rohkem pimekirjutamist. On teema ja alustan ent vahepeal tuleb igasugu mõtteid selle teemaga seoses, mis omavahel ei pruugi üldse haakuda. Aga las ta siis olla nii.

Tahtsin kirjutada kontrollist. Ja eeskätt kontrollist inimeste vahel, suhetes. Aastaid tagasi olime töökaaslastega meeskonna koolitusel. Koolitaja tegi meiega mingitlaadi testi, milles selgus iga töökaaslase roll meeskonnas. Minu kohta tuli, et olen kontrollifriik ja see, kes meeskonnas säilitab status quo. Seltskond sellega nõus polnud. Ja ega ma isegi. Asi on selles, et töökeskkonnas olen paras plähmerdis ja pigem selline eluterve pohhuist või paras hipi. See tähendab, ma ülemäära tõmblema ei hakka, kui mingi kaader ütleb, et oli kiire juba eile ja et mingi olukord tuleb nüüd ja kohe ära lahendada. No tegelikult ei tule. Ei juhtu midagi, kui ei lahenda. Kiire läheb mööda. Ja ega ma mingeid protseduure ka väga ei kipu lugema, lähenen loovalt, kuni enam ei lähene – ehk siis olen mingi jamaga hakkama saanud (70 miljoni tehing mürskude ostmiseks polnud siiski minuga kuidagi seotud, kuna töötan teises valdkonnas).

Kuidas tööl ülemäärane kontroll väljenduda võib, seda ma kogenud ei ole. Küll aga kontrolli suhetes. Sealjuures ka ise seda rakendades ent ennast kõrvalt vaadata iga jumala hetk hästi ei õnnestu. Pigem olen siis tagantjärele tark kui üldse.

Ent suhetes võib ülemäärane kontroll väljenduda lihtsates asjades. Näiteks kroonilistes päringutes kellegi ajakava kohta ja seda ikka mitu korda päevas või ühe ja selle sama päeva kohta erinevatel aegadel (sh ka erinevatel päevadel). Võib olla vabalt, et inimesel läheb meelest ära, inimene soovib vestelda ent ei oska ja võtab kõige lihtsama teema. Ent mu kogemus on natuke teine. Üks asi on uurida oma alaealiselt lapselt, et kas ja mis kell ja kellega kohtud. See isegi on teatud maani vajalik, aga ka siin oleneb lapse vanusest ja mingil hetkel pead siiski jätma ruumi hingata. Ent uurida oma täiskasvanud lastelt, et millal lähed, kas lähed, kes viib lapsed – see võib muutuda häirivaks. Isegi ülemäära. Ja kuidagi tundub, et see küsimine on sama kindel kui surm ja maksud. Et see ei lõppe enne kui….juhtub paratamatu. Õppetund? Märgata enda käitumist oma lastega? Vähemalt selle õppetunni olen enda jaoks võtnud. Ent juba ammu on see andnud ka teise õppetunni. Olen õppinud ise küsimusi mitte esitama. Mul on hirm küsimusi esitada, et mitte olla liiga pealetükkiv. Ja praeguses ametis ei ole see kasulik. Aeg-ajalt on vaja küsida, ka valusaid ja urgitsevaid küsimusi. Inimene saab alati vastata, kas ta on valmis rääkima või ei. Ka mina saan sama vastata ent sellega kaasneb tihti teise poole solvumine. Mis tegelikult viib juba järgmise suure teemani so. me ei pea võtma vastutust teise tunnete eest – eriti, kui see keegi on teine täiskasvanu. Ent teooria on lihtsam kui praktika. Ja see on täiesti teine lugu.