Kapist välja, Jean D'Arc

Täna oli esimene tõsine koolipäev. Ja aset leidis olukord, kus lapsed sõid kooli kõrval oleva lasteaia taga õunu ning õunasüdamed visati sinnasamasse. Ilmselgelt see õpetajatele ei meeldinud ning õiendama ei hakanud mitte ainult üks, vaid mitu õpetajat. Lisaks üks filmis seda tegevust. Ja ma mõtlesin taaskord, et kuhu me oleme jõudnud?!

Kevadel oli intsident ühes koolis, kus õpilasele kutsuti politsei, sest ta filmis ja postitas koolis toimuvat – lisaks retoorika, mida kasutati. Tõsine lugu. Ent see, mis mind asja juures häirib, on see meeletu kaksikmoraal, mida täiskasvanud viljelevad laiemalt ja valusamalt kui kunagi varem. Seda tõenäoliselt tänu ka sotsiaalmeedia võimalustele. Mine või metsa elama (ei ole esimest korda mõte). Sinna, kus internet ei levi. Sinna, kus külatargad kätte ei saa. Sinna, kus keegi ei tule õpetama, kuidas oma last kasvatama pead, kuidas elama pead jne.

Üks hüsteeria, mis veel viimasel ajal võimendunud, on elektritõuksid – nii mõnigi on nõudnud, et need keelustataks kuni 18. a vanuseni, kuna on olnud palju õnnetusi lastega. Nõus – lapsega õnnetus juhtub, on jube. Aga teate – väga palju tõsiseid õnnetusi juhtub ka batuudi peal ent paljudel, kes tõukside teemal karjuvad, et need keelustada, on batuut õue peal. Ka jalgrattaga võib linnapildis õnnetusi juhtuda, ka mujal. Olen lapsena end terveks suveks voodisse sõitnud külavahel, kus liiklus puudus; tean surmajuhtumit metsas, kus mingit liiklust ei toimunud – inimene kukkus ratta seljast. Keelustame jalgrattad ka ära. Lapsed jooksid vanasti bussi eest või tagant tee peale, kooliaasta alguses olid õnnetused varmad tulema – väga tõsised vigastused, mõni jättis ka elu. Mis me siis nüüd ära keelame – bussid või bussiga sõitmise? Kunagi töötasin ühes asutuses, kus õppis päris mitu noormeest, kes olid hüpanud peakat tundmatus kohas. Tulemus – eluks ajaks ratastool. Mis me siis nüüd ära keelame? Ujumise või veel midagi? JNE.

Ehk siis – kohati tundub, et inimkond on päriselt hüsteeriliselt kõik sassi kammind – sealjuures korraga. Üks võimalus on hüpata kätega vehkides barrikaadidele (mida ma praegu teen). Teine variant on sotsiaalmeedia välja lülitada, naabrinaisega sel teemal mitte rääkida ja veel parem – metsa ära minna. Õhk puhtam, elu lihtsakoelisem ja loodetavasti mõistus selgem.