Kapist välja, Jean D'Arc

Paar päeva tagasi saatis sõber video teemal “Sa ei taha seda, mida arvad, et tahad.”

Olen kaheksandast eluaastast olnud survestatud mõttega, vajadusega jääda nö pärandtallu. Talu see enam ei ole ent esivanemate kodu on. Tegelikult mitte lõpuni kodu, sest esivanemad liikusid siiamaile mujalt. Minu esivanem omakorda on aga läbi aegade rääkinud, kellele, mis tingimustel ta selle kodu jätab. See on justkui kärpinud tiivad, justkui ei ole õigus liikuda, justkui on olnud sund jääda paigale. Justkui.

Täna tulin jalutamast. Olin vana kaevu juures, kõndisin mööda kõnnitee kive, jalutasin edasi astelpaju istanduse juurde, kus vanasti oli kartulipõld ent nüüd on seal ammu juba astelpajud. Selle istanduse ääres on kõrge ojakallas. Jalutasin mööda kallast, seejärel tagasi istandusse, kuni peatusin. Kui ma olen kõigest siiani valesti aru saanud. Kui võtta ainult koht ja jätta surve kõrvale, kas siis jääksin? Ja kui jääksin, siis mis tingimusel? Ning mis arvaksid sellest lahkunud esivanemad? Võib-olla jääksin ent kui vaba ma sealjuures oleksin. Kui lahkuksin, kas siis saabuks õnn õuele?

Olen olnud keegi, kes on hoidnud status quo’d, kuni tuleb keegi, kes taas kohale päriselt elu sisse puhub. Seda ELU ei ole siin tegelikult ammu enam. Minu jaoks mitte. Jah – vend tuleb aeg-ajalt lastega isa juurde versus õde oma lastega. Ent see tegelikult ei ole see, milliseid aegu on see kodu näinud – nii heas kui halvas.

Väiksena mõtlesin, et ma ei taha uut kodu, vaid vana maja, mille saan oma kätega ümber ehitada. Ma ei pidanud seda maja silmas, kus elasin ja elan praegugi, vaid see vana maja oli kuskil mujal. Enam ma nii ei arva. Täna unistan kodust, mis on vaba mineviku kurbusest, raevust, vihast, vihkamisest, mistahes haavadest. Ma soovin kodu, kus oleks ainult uue maja lõhn, mille mina saan omakorda omaks teha. Maja, kus ei oleks eelmiste aegade pinget ja mure. Maja, kus saaks vabalt hingata.

Sa ei soovi seda, mida arvad soovivat. Peab paika ent võib võtta aega aru saada. Võid soovida, aga soovid võivad aja jooksul muutuda. Keegi ei ütle, et pead ühe selle sama sooviga sünnist surmani põrutama.