On teema, mis mind trigerdab ja ikka PALJU. Esiteks käib mul närvidele, et ATHd jätkuvalt käsitletakse häirena. Mulle meeldib neurodivergentsuse käsitlus, sest minu jaoks tegi see pildi selgemaks. Divergentne tähendab, et ta toimetab erinevalt. Ja see ongi OK! Mille kuradi pärast me siin neurotüüpilises maailmas arvame, et neurodivergentne sobib meile AINULT SIIS JA SIIS, kui õpib meie moodi käituma?Äärmisel juhul soovitame tabletravi.
Mis põhjusel peab neurodivergentne, mida ATH on, end voolima neurotüüpiliseks? See on nagu vanasti vasakukäelisi survestati kirjutama parema käega. Siinjuures – kui siis ATHkas või mõni teine neurodivergentne õpib neurotüüpilises maailmas nö meile sobival viisil toimima, nii et me kõik teised saame rahul olla, siis uskuge mind, need tüübid on nagu luurajad vaenlase tagalas.
Hetk tagasi jäi silma postitus, kus oldi solvunud seisukohast, et ATH on moehaigus. Teate – me oleme ise teinud absoluudselt kõik, et see nii oleks. Kui sa loed sümptomeid, mis kõik võib olla ATH ja vastupidi, et on võimalik ATHd maskida!!!!!! Päriselt ikka räägite või? Otsustage ära. Ühes ja selles samas lauses võib olla info sellest, et aju ei saa korraga tegeleda mitme asjaga korraga, et multidaskimine on out ja siis selle järel – ATH üks tunnus, et ei suuda tegeleda korraga mitme asjaga. JNE.
Minu jaoks on neurodivergentsed parajad kosmonaudid ja nad peavadki olema ja uskuge mind, neid tuleb juurde nii palju, et me lõpuks õpime, et keskkond peab olema selline, mis sobib kõigile. Kunagi puutusin kokku universaalse disaini ideega, mis sisuliselt tähendas, et füüsiline keskkond võimaldab ligipääsu kõigile (sh nii vanuritele, puuetega inimestele, väikelaste vanematele ja nö tavakodanikele) so keskkond, mis sobib kõigile. See siin on minu arust universaalse disaini next level.
Ja kes kurat arvab, et maailm peab toimima nii ja ainult nii, nagu mingi piiratud seltskond on välja arvutanud? Norm on, kui käin kellast kellani tööl, teenin elatist, maksan makse, loon pere, lapsed käivad kõik kenasti lasteaias, koolis, õigetes trennides. Kui veab, käin perega kord-kaks aastas reisil jne. Elan õiges rajoonis, oman õiget autot jne. Kõrvalekalle kellegi sätestatud ja heakskiidetud normist on diagnoosi väärt. Müts maha, kes ei lase sellest keskmisest end häirida ja toimetavad oma tõekspidamiste järgi.
Ma olen ise inimene, kes kipub pigem jääma probleemi kinni ja minu jaoks on seega loomupärasem, et rääkida kogu aeg probleemist, mitte lahendusest. Aga SIIN ma päriselt tahan näha, et hakataks nägema tegelikult mündi teist poolt ka, sest mündi üht poolt eksponeeritakse ülemäära palju. Võib-olla on asi selles, et kui me kunagi olime faasis, kus eitasime täielikult ATH olemasolu, siis täna oleme jõudnud skaala teise otsa. Jääb vaid loota, et kunagi on pendel tulnud skaala keskele. So aktsepteerides küll neid, kellel on vajalik meditsiiniline sekkumine ent mitte kõiki iseloomuomadusi liigitama diagnoosi alla. Hetkel selline mulje kahjuks jääb.
Kui maailm oleks ümber pöördud ja seda juhiksid neurodivergentsed (kusjuures kahtlustan et varjatult nad seda teevadki) ja neurotüüpilise iseloomuomadused oleks käsitletavad häirena ja meid aktsepteeritaks ainult läbi selle, et stimulandid sisse ja sadulasse? See kaader näitab meile puust ette ja punaseks, et see raam ei sobi, millesse neid surutakse.
PS. See postitus ei ole mõeldud kellegi tühistamiseks, sest meie seas on neid, kes näevad päevast päeva vaeva, et kuidagi sobituda. Aga kui see raam, kuhu teid justkui survestatakse sobima (et ala kui tahate kuuluda meie hulka) ei ole kunagi olnud see, kuhu tegelikult sobituma peate? Kui see miski, mis teile sobib, on väljaspool seda raami?
Leave a Reply