Kapist välja, Jean D'Arc

Olin kirjutanud siin valmis suuremat sorti postituse lapsepõlve mustritest, mis siiani elu kujundanud ning sellest, kui raske on sellest kõigest välja astuda ning salvestasin selle, et tulevikus avaldada. Kohe ei julenud. Selle toon oli ka mõnevõrra süüdistav ja tegelikult ei taha ma seda väga teha. Kuigi kipun ikka.

Läksin seejärel poodi ja sattusin Wilfred Nellesi raamatule “Võta oma elu avasüli vastu”. Tihti juhtub, et raamatupoest ma raamatuta välja EI saa, kodus pole neid kuhugi enam panna, paljud jäävad lugemata, mõnda sirvin, kaanest kaaneni loen läbi üksikud. Ühtlasi on aeg-ajalt sellest vaimsest teekonnast ja kõikvõimalikust spirituaalsetest videotest, teadmistest, kirjandusest suhteliselt kõrini. Arvasin, et see raamat on sama ja mul pole põhjust seda osta ent sirvisin siiski. Kaanekujundus tundus tuttav. Üks meetodeid, mida õppinud olen, on konstellatsioon ning Konstellatsiooni Instituut on andnud ridamisi välja sarnase kujundusega raamatuid. Instituudis endas ma õppinud ei ole. Minu õpetajaks oli Olga Knjazeva. See aga on täiesti teine lugu.

Eespool mainitud raamat räägib mh täiskasvanuks saamisest ja seeläbi oma elu vastuvõtmisest, sellest, miks ja kuidas me lapsepõlve mustritesse kinni jääme ning kuigi tülikas, mis kasutegurit see meie elus täidab. Tundub, et hea lugemine kõigile, keda selline teema huvitab. Me puutume mistahes kokku mistahes suhetega – olgu tööl, kodus, tänaval, seltskonnas ning aeg-ajalt on hea teada, miks inimesed ühel või teisel viisil käituda võivad. Mis seda põhjustab. See võib aidata, et osa hukkamõistu jääb mõistmata, osa solvumist olemata, osa reageerimisi reaktsioonideta väljendamata.