Kapist välja, Jean D'Arc

Koroona on küll 5-6 a vana lugu ent trigerdab mind moel-teisel siiani. Ja just seetõttu, et kuidas oli võimalik sellisel määral kari endast lugupidavaid tegelasi saada sinnani, et kõik usaldasid pimesi teadust (vahet ei ole, mis jama seal toodeti), tagusid endale vasta rinda, et vaktsiinid on tohututel hulgal elusid päästnud ning ainuõige tee edasi minna, on vaktsiinipassid ja lausvaktsineerimine jne. Utreerin praegu, aga selle retoorikaga siiski lähiringkonnas kokku puutusin.

Keegi CIA kõrge ametnik on öelnud, et masside mõjutamiseks piisab kui suhteliselt lühikese aja jooksul (vist oli paar nädalat või max paar kuud) ühelaadset uudist levitada (et taod palli kogu aeg ühte väravasse). Ent see, mis 2020 toimuma hakkas ületas igaljuhul selle mahu. Lugesin Nellesi raamatust mh lapseteadvusest, kus autor toob koroonapandeemia näite. Selle, kus mistahes ähvardused võimaldasid aktiveerida massidel lapseteadvust ning toimus masskuuletumine. Oht saada välja visatud ja ära lõigatud ühiskonnast, on lapsele võrdne sisuliselt surmaga, sest laps üldjuhul (oleneb küll vanusest ja isendist) endaga hakkama ei saa. Sellist surmahirmu aga külvati just sellega, kui sa end vaktsineerida ei lase, siis….Selline surmahirmus inimene on aga kergesti manipuleeritav. Väga palju paremas kohas ei olnud Nellesi arust ka need, kes siis vastandusid ja kritiseerisid sellist koroonapoliitikat, hirmu levitamist jne. Kuigi iseenesest oli neil õigus. See oli absurditeater, mis toimus. Ja kõige absurdsem oli, et see toimis. Me justkui peaks olema mingist vanusest alates vastutavad oma elu ja toimetuleku eest – mis kuulub täiskasvanuks saamise juurde ning nüüd olid sa ühel hetkel samal pulgal riigireeturiga, kui julgesid säilitada iseseisvat mõtlemist. Nellesi järgi täiskasvanuks olek eeldab seda, et julged jääda oma vaadetega üksi või ei võta küsimuses seisukohta st oled neutraalne. Mitte selleks, et ühele või teisele poolele meeldida, vaid vastupidi. Seda meist paljud siiski ei suuda. Ent aeg 2020-2026 jne on olnud selle harjutamiseks ülimalt soodne.

Teatud vanusest alates olen püüdnud massipsühhoosiga kaasa mitte minna. Püüdnud ei tähenda, et alati õnnestub. Mingite liikumistega, küll väiksemas ringis, ühinen mingi ajani ja siis liigun taas oma teed. Kuni koroonani.

Kuigi selle viiruse kiirest levikus jahuti juba pikemat aega, ei võtnud ma seda ülemäära tõsiselt, kuni maailm lukku pandi ja lukuvõti kuhugi jõkke visati. Siis sai hirm mind kätte ja sai kätte totaalselt. Sulgusin samuti koju, ei julenud poeski käia. Need harvad korrad, kui käisin, siis kaupa riiulitelt valides käed värisesid. Kartsin saada viirust, mis halvimal juhul lõppes lämbumisega. Lämbumine aga on minu jaoks üks õudsamaid asju. Hiljem so 2021a mõtlesin, et sellele, kes selle teatri välja mõtles ja käiku lasi niivõrd haiglasel moel, võiks anda mingi preemia. Kas just Nobeli oma, aga mingi siiski. Puhtalt eduka turunduse tõttu.

Minu jaoks hakkas asi kiiva kiskuma 27.07.2020, kui sattusin lugema CNNi uudist tulevastest vaktsiinidest. Ootasin neid, nagu hingeõnnistust mingi aeg ent peagi hakkas kostma siit sealt, et tegemist on viirushaigusega ning loogika ütles, et sesoonse viirushaigusele ühe vaktsiini välja töötamine on pea sama õnnestunud üritus kui kirvega kurge püüda. Mis siis 27.07 oli? CNNi uudis lihtsalt ütles, et kui vanurid pärast vaktsineerimist surema hakkavad, siis on see normaalne, sest nad peavad niikuinii surema. Siin seal võivad sõnad lauses olla paigutunud originaalis teisiti ent sisuliselt oli uudis see. Ja edasi olin ma oma pere jaoks antivakser ja keegi, kes ei usalda teadust. Oli, mis oli. Mul tegelikult puudus lõpuni seisukoht, mis on õige. Ja seeläbi püüdsin lihtsalt sellest perioodist kuidagi läbi ujuda, nii et ise terveks jääks ja pere laiali ei laguneks. Mind perekond üle parda ei visanud, paljudega nii siiski toimus. Mu tutvusringkonnas oli inimesi, kes jäid sinna teisele poole lõksu, ei vaktsineerinud, ei olnud ühiskonna kõlbulikud. Mina siiski olin – mul vedas, olin õigel ajal haige.

Olen endamisi mõelnud, et kui uuesti peaks analoogne olukord korduma, siis kas ma (või me) olen(me) nii palju õppinud, et mitte enam selle jamaga kaasa minna. Või kas ma olen nii julge, et eralduda siis perest täielikult, sest see teine vaade, mida peale surutakse, kuidagi adekvaatne ei tundu. Ja kas ma üldse oskan ja julgen olla nii palju iseseisev, et otsustada, milline vaade on nö minu oma. Seekord ei osanud ja julenud, vaid pendeldasin kord siin kord seal.

Koroona ajal õppisin paari asja veel. Esiteks, kui millegi turundamiseks, peab sellist vahtu üles lööma ja nii palju pingutama, siis järelikult on tegemist kehva tootega. Ja teiseks – koroona aeg oli üks parimaid sallivuse, hoolivuse, tingimusteta kollektiivse armastuse õppetunde ent minu arust me seda küll ei omandanud. Pigem vastupidi. Ja nad said, mis tahtsid.

PS. uued ajad, uued kombed. Täna tehakse asju oluliselt leebemalt kui 2020. Ling tõmbab järjest koomale ja saab näha, kas jagub endas piisavat tarkust õigel ajal ling katki lõigata või sellest välja lipsata. Sest siiani olen suhteliselt ignorantne selles osas, mis ümberringi toimub ja teen näo, justkui ei puudutaks toimuv üldse mind. Aga võib-olla siiski.