Kapist välja, Jean D'Arc

Olin 13, kui ema sõbranna kinkis mulle ennustamise kaardid. Oli sügav nõukaaeg ja esoteerika, ennustamise ja kõige säärase peale oma teada mõelnud ei olnud. Sattusin nendest kaartidest vaimustusse. Siiani on üks ennustus meeles, mis tuli meelde taas siis, kui vanus tiksus sinna neljakümne ligi. Kaarte alles ilmselgelt pole.

Edasi ostsin endale Nõmme raamatupoest Tallinnast numeroloogia raamatu (selline õhuke ja tumesinist värvi). Ma ei tea, kust see numeroloogia huvi mulle üldse tuli ja kuidas või miks. Vaevalt, et ma päris laest selle võtsin. Ema oli mul hariduselt elektriinisener ja matemaatik ning numbrid olid väga tema teema. Seega kaldun arvama, et natuke sealt. Lisaks oli ema ka see, kes armastas kasutada ravimiseks ja enda toetamiseks ravimtaimi. Kasvatasime ise melissi ja piparmünti, saialille. Ning need + raudrohi ja naistepuna olid meil tavaliselt kuivatatud kujul riiulis olemas.

“Õgisin” selle numeroloogia raamatu otsast-otsani kiiremas korras läbi ja kukkusin sünnikuupäevi arvutama eestpoolt tagantpoole ja vastupidi. Siiski – ma olen kõike teinud natuke ja pealiskaudselt ülemäära süvenemata. Nii ka selle numeroloogiaga. See kõik oli rohkem hobi.

Edasi tuli astroloogia kuni sinnani, et käisin mingi aeg oma sõbrantsi peikale (ja võib-olla ka teistele) närvidele sellega, et enne kui inimeselt nime küsisin, uurisin ta sünnipäeva kohta. Täna vaataksin ise sellisele tegelasele kulme kergitades otsa, siis tundus see TÄIESTI loomulik. Igaljuhul sai see sõbrantsi peika mu nii kaugele (selleks ajaks oli nõukaajast saanud sügavad üheksakümnendad ja eesti aeg), et jätsin päris tükiks ajaks mistahes esoteerika. Kuni sinnani, et eitasin kõike. Ka siis, kui mu ema hakkas lugema kõikvõimalikku esoteerilist kirjandust (seda enam oli vaja kõike eitada ja tühistada – ma isegi ei tea, miks).

Mistahes vaimsete teemadeni jõudsin taas pärast seda, kui olin aastaid kõike eitanud. 2015. a-l sattusin ühele koolitusele tänu oma töökaaslasele ja tema oskustele/võimetele. Tahtsin ka – osata sama, mis tema. Koolitajaks oli üks imeline meesterahvas, kes mh ütles teksti sees, et minusuguste skeptikutega on kõige põnevam. ISE ma ennast ülemäära skeptikuks ei pidanud, sest olin ma ju sellele koolitusele ikkagi tulnud. A ju ta teadis ja nägi midagi, mida ma ise enda kohta näha ei tahtnud.

Täna olen jõudnud sinnani, et ma enam ei eita suurt midagi. Pelgalt sellepärast, et mul puudub teadmine mingist nähtusest, ei tähenda seda, et seda seal ei ole. On inimesi sh teadlasi, kes suudavad mingid asjad, mida peame vuuduuks, ära seletada. Küll aga küsin endalt aeg-ajalt, et kas see info, mida hetkel kuulsin, minu reaalsusega ühtib või kas see minu teema üldse on.

Paljud süsteemid, millega täna olen kokku puutunud, võivad teineteisest küll moel või teisel erineda ent moodustavad päeva lõpuks ühtse terviku ja räägivad ühest ja sellest samast asjast. Kui oskaksime neid rohkem enda huvides ära kasutada, aitaks see nii mõnegi sõlmkoha kiiremini lahendada ja eluga võib-olla päriselt edasi minna.

PS. numbrid aga on kõnetanud kogu aja. Näiteks sünnipäevad ja telefoninumbrid jäävad mulle hästi meelde, nimed mitte niiväga. Näen pidevalt naljakaid auto reg.numbreid jne. Ja ühtlasi olen pikalt tõmmanud paralleeli nende inimeste vahel, kes sündinud samal kuupäeval, kuigi aasta erineb. Mu tutvusringkonnas on ridamisi inimesi, kes sündinud samal kuupäeval. Nende inimeste vahel on teatavad sarnasused just minu jaoks, kuigi nad ise ei pruugi teineteist tunda ja kokku puutuda.